L O S A N G E L E S

LA oli äge. kell on praegu pool viis ja ma olen LAXis ootan oma 6.20 lendu NYCi.
viimased päevad SD's olid veidi kurvad. eelviimane õhtu käisin veel üksi oma lemmikbaaris õlut joomas, leidsin sealt kaks kutti, kes on mitmeid-mitmeid korda tallinnas käinud simpel sessioni raames. üks pildistab ja teine sõidab. 
viimane õhtu käisime järelejäänud toakaaslastega pacific beachil megasuuri margaritasid joomas. ilmselgelt tahtsin, et mul järgmine hommik hea olla oleks. läksin mingi kell 3 magama ja äratus oli mingi 7. hea. suundusin siis greyhoundi peale (kohalik bussifirma). sõitsin umbes kaks ja pool tundi ja olingi LAs. uberiga läksin elisa juurde, üks tüdruk, kellega ma 21.koolis põhikoolis paar klassi koos õppisin aga pole since näinud.
tema viis mind igale poole, sest mu couchsurfigu host, kelle juures ma ööbisin hollywoodis (5min hollywoodi tähtede tänavast walk of fame), tal oli esmaspäeval mingi operatsioon ja ta ei saanud minuga kuskile tulla, aga ta oli vahva sellegipoolest. kuigi inimesed LAs on hoopis teistsugused kui san diegos. mulle meeldis san diego, sest kõik olid mega sõpsid ja sõbralikud ja avatud. siin on rohkem pealiskaudsust ja ülbust. ocean beachil, kus ma elasin, inimesed teretasid tihti üksteist tänaval. LAs on mingi 10 miljonit inimest ja kõigil on pohhui.

aga nägin ilusaid ja koledaid kohti LAs, downtowni ja randa, käisime söömas cheesecake factory's ja jõime ohtralt starbucksi kohvi. aga seal on muidugi veel nii palju teha, tahaks muuseumitesse minna ja universal studiosse näiteks. 
ahjaa ja LAs öösel ringi käia on täiesti õudne minumeelest. seal on nii palju hulle ja kodutuid, elisa rääkis kuidas talle peaaegu mingi tüdruk rulluiskudel ja pesapallikurikatega kallale tuli päevavalges. ja ükskord kui pidin bussi ootama õhtul pimedas siis tuli kohe mingi mees rääkima küsimustega kas ma olen abielus, lapsi on, kas telefoninumbrit saaks. nii õudne. rääkimata sellest, et tänaval kõndides on koguaeg mõnel tumedanahalisel vaja kommenteerida valgete tüdrukute välimust.

okei, helgematel teemadel. ma olen mingi aja pärast new yorgis. ma ei suuda arvutada, kaua mu lend kestab praegu, sest ajavahe on. aga ok, ma ei jõua vist pilte üles panna. 

i can't feel my face when i'm with you

.... but i love it


ma jagasin oma blogi oma USA sõpsiga, ja mõtlesin et kirjutan ühe postituse tema jaoks inglise keeles, kui ma viitsin kunagi siis tõlgin eesti keelde ka ( i shared my blog with a US friend, therefore thought i would write a post in english, if i'm ever bothered,  i will translate to estonian)

so i completely forgot to mention that i went to the zoo and seaworld the other day, that was pretty awesome. the zoo is pretty huge and the "cages" are not that bad for the animals. i mean if you think about the zoo in tallinn, most of the animals live in super small confined spaces, but here they have a pretty decent area to be in. that's one thing i liked, but also the way they have designed the walking paths for people. when you're in the rainforest area, you are actually walking in a jungle kind of, the walking paths are on different levels, so you can see people above and below you, there's water features around and it makes it feel very awesome. there's also like a cable train running over the zoo which you can ride for free.

seaworld was pretty amazing as well. i'm not that happy about how they keep the animals there, but the experience was still good, they have rides there which makes it super fun. i've never been a huge fan of amusement parks but Ann made me ride the rides and it was actually pretty awesome.

so we also went on the boat party, which was frickin great. there's just nothing like jumping into the water from a boat. and it's special to watch the sunset on a boat. Ann's client from turquoise invited us and we went with all the roommates. the guy also had one of his friends there, who was super friendly and nice and invited us to go to Omnia with him (the nightclub). being the crazy stupid estonian girls we are, of course we went. and it turned out to be a great time.

everything that happens here, it's very difficult to put in words. today 4 of the roommates left. they went on a trip to las vegas. when i got home today, there was no one here. only empty spaces where there used to be their stuff. i actually felt so sad and empty that they left. this place has grown on me, i have fallen in love with san diego and the experience i have had here.
but Henri has always said to me : don't be sad that it's over, be happy that it happened. and it's true, i am super happy that i came to san diego, met all the amazing people, got to work in two very interesting places.

i'm sorry this was a long blog but i just feel so emotional about this part of my summer ending soon. oh and i don't think i've mentioned, i'm heading to LA soon and NYC, so my time in US is not over yet.

ok picture time.

seaworld shamu stadium

killer whale

cause why the fuck not

treat ourselves with OB noodle house

one of the rides in seaworld

i can has selfie with a shark yes??

the zoo

cable car selfie

nicky romero in omnia

everyone's happy on a boat

 

omnia

käisime kõikide roomie'dega neljapäeval jahiga sõitmas. üks turquoise klient kutsus anni ja pakkus et ta võib sõbrad ka võtta kaasa. täitsa lõpp, imeline tunne jahi pealt otse vette hüpata. vaatasime päikeseloojangut mission bay lahel. hullumeelne värk.

ja selle sama kliendi sõps oli ka jahi peal kes pakkus, et viib meid reedel omniasse. omnia on üks mega kuulus klubi san diegos. illlmselgelt läksime. ja endale üllatuseks mängis seal nicky romero sel õhtul (tal aviciiga see "i could be the one" lugu). päris hull pidu oli. ma ei oskagi midagi öelda.

ma pean tööle tõttama, pole aega pilte üles panna, aga mõtlesin, et kirjutan ruttu kui faking äge elu mul on!

ei tule tagasi !

ma ei tule tagasi!

ma ei saa. siin on liiga hea. nii palju häid inimesi. nii palju uusi sõpru. nii palju veel tegemata asju. kui ma ära tulen, jääb kõik väga poolikuks. kõik ütlevad, et me tulime parimasse kohta usas. ma ei tea, sest ma pole mujal käinud, aga ma usun neid. 

ma olin vahepeal jälle palavikus, 39.4 isegi õhtutel umbes kolm päeva. toidumürgitus või kõhugripp. aga sellega on korras nüüd.

nutt tuleb kurku kui ma mõtlen kui vähe aega mul jäänud on. üritan iga päev maksimumi võtta.

käisime nädalavahetusel culture brewingus, viisin chuckile (mu kohalik sõps, kellega ma kohe algul tuttavaks sain, kui tööd otsisin) oma eesti õlled. ta andis vastu meile peaaegu tasuta õlut, sain oma culture brewingu maika mida ma suve algusest juba nillinud olin ja õlleklaasid. ta on nii nunnupall. ja siis pakkus, et võtab meid kaasa pruulikodade bussituurile. ma olin nagu yes pleaaase!! ja anniga koos läksimegi. 

kolm pruulikoda, palju õlut, palju mõnnamist. esimene pruulikoda oli def kõige ägedam, mission brewery, seal oli reaalselt baar pruulikojas sees, kui vetsu läksid, läksid igast ladudest, fermenteerimistankidest, pudeldamisest, sildistamisest mööda. väga äge, nagu oleks ise asja sees.

ma tundsin ennast nii targalt, sest ann tibu ei teadnud eriti midagi ja siis sain talle rääkida kuidas õlut tehakse. chuck rääkis ka muidugi, aga seal oli parajalt lärmakas niiet kõike ei kuulnud. see oli üks väga väga väga äge päev.

norm peobuss

chuck seletab

ma ei saa lihtsalt. liiga palju head jääb siia, liiga palju head jääb tegemata, liiga palju armastan oma elu siin praegu. naudin igat hetke!

mexico

minek!

merli, ann, triin, mina

jõudsime piirile, nende väravate taga ongi mehhiko

miljööpilt

margaritapaus

veel üks margaritapaus

natuke naljapilte kah

mehhiko-USA piir, ilmselgelt järjekord on, et siseneda USAsse mitte vastupidi

vahel on ilusat graffitit ka

sellised autod vurasid ringi vahepeal

tegelikult olid sõbralikud onud auto peal :)

veeeel üks margaritapaus

triin, mina, merli, ann

lähme koju ära. pliis.

kojuminek, vässsukas