this is what we're waiting for!

tsau tiburullid!

ma ei viitsi viimasel ajal üldse blogida, sorri. 
agaa suuremad asjad mis siis juhtunud vahepeal on. 
siin sadas vahepeal viimase 100 aasta suurim vihm maha. see oli ikka korralik padukas. mul vedas, et new yorgist tulnud marial ja triinul üks vihmakeep üle oli, sest ma pidin tööle minema ja kallas ikka korralikult.
 
eile käisime tijuanas, mehhikos - väga äge oli. sõitsime trammi/trolli laadse asjaga piirini ja jalutasime lihtsalt mehhikosse. tijuana on väga piiri lähedal niiet jalutasime sinna USA piirilt kokku mingi 10min. seal on hinnad lihtsalt mega odavad. burrito on mingi 5dollarit, margaritad on mingi 2-3 dollarit. ostsime seal suveniire ja tundsime ennast niisama hästi. kõik hoiatasid meid, et mehhikos on mega ohtlik. nägime seal militaarautosid ja politseinikke ka suht palju. hoidsime kokku ja üksteisel silma peal kogu aeg. niiet kõik läks kenasti.

kojusõidupilet on mul ka ostetud... mingil määral. tähendab mulle kingiti NYC-stockholm pilet, aga kuna mul viimane paycheck oli 150 dollarit (ma olin haige). siis mul pole praegu stockholm-tallinn ega los angeles-nyc piletit. aga küll mõtleb miskit välja.
täpne kojusaabumiskuupäev on sürpriiz praegu.

ja nüüd muudest asjadest: eile käisin peale mehhikot steve miller bandi kuulamas (mitte küll tervet kontserti), aga nägime seda jahisadamast, mis oli päris tase. vahepeal oleme mitu korda taco tuesday'd tähistanud. olen oma elu esimesed fish tacod ära proovinud. täna käisime ühe eesti tädi juures la jollas lõunal. ta pakkus meile mehhiko toitu, mis ta ise teinud oli. nii hea oli laua taga koos istuda ja süüa. ta on üldse nii nunnu tädi, nii palju meid aidanud ja üldse hea inimene. käisime ka ocean beachil kõige nõutumas burgerikohas. Hodad's, järjekord on uksest välja alati - pole vahet kas lähed hommikul või õhtul, nädalavahetusel või nädala sees. väidetavalt parimad burgerid san diegos. aga minumeelest saab eestis burger factorys või dineris sama head kui mitte paremat!
käisime house of blues'is (see on üks kohalik kontserdipaik, nagu rock cafe vms) soul asylumit kuulamas tasuta. neil on üks kuulus lugu runaway train. aga savi, tasuta?!

rannas

patustasin ühe kaasavõetud šokolaadiga

inglitrompetid, ilusad, mürgised. don't worry, ma ei söö neid siin :D

anniga peale tööd toiduga mängimas. frititud calamari, üks meie lemmikuid

veidi vihmane

tööle peab minema

minu tšeki peale keegi kirjutas et "so good"

taco tuesday on vahel ka tequila tuesday.

nägime kodu lähedal poest koju kõndides sellist vaatepilti.

soul asylum

national tequila day oli vahepeal

hodad's burger sibularõngastega.

peale tööd baari ääres sangriaga.

 



 

sunburn

ma ei oskagi kuidagi sõnadesse panna, kui lahe kogemus see ikka tegelikult on. ma ilmselt ei tule kunagi san diegosse enam, aga siin on täiesti amazing. suvi on lõpuks pihta hakanud, eelmine nädal, kui ma haigeks jäin, juba siis läks ilm selgeks. ja nüüd on iga päev soe ja pilvitu. täielik paradiis. unustan vahel ära töö või muude murede keskel, kus ma olen, aga siis tuleb selline hetk nagu praegu, kus mul pole ühtegi kohustust, ma olen kodus, joon õlut, ja kui ma õue vaatan näen palmipuid, päikest, sinist taevast, USA lippe ja siis tuleb meelde, kui blessed ma olen, et ma siin olla saan.

ja ma siin olles tunnen, kui eriline on olla euroopas reisinud. paljud inimesed kellega ma siin rääkinud olen, pole euroopas käinud, aga tahaksid väga minna. niiet seda ei tasu ka unustada, kui vedanud meil on, et me euroopas nii kergesti ringi saame reisida.

oeh, läks mingiks pikemaks jutuks. lühidalt mul on siin kõik hästi, nats põlesin rannas ära täna, aga see on savi! varsti lähme mehhikosse tšiikadega. to be continued...
 

i'll never say never

nii hea on jälle tööl käia. winstonsis praegu ja nädalavahetusel turquoise's. viimasel ajal oleme anniga piljardit mängima hakanud. tema on vist varem ka juba mänginud. aga siin kodu lähedal baarides on lauad olemas. 

tahaks vahepeal niisama meeleolu ka kirjutada. emps küsis mingihetk mult, et ta ei osanud vastata juuksurile, kas mulle meeldib siin. et kõik aru saaks, siis mulle VÄGA meeldib siin. lõpuks ometi on kõik paika siin loksunud ja saan nautida lihtsalt elu. aga nüüd peab mõtlema tagasi tulemisele. ausalt tahaks siin umbes pool aastat veel olla ja nautida seda, et mul on olemas elamine ja töö. 

lihtsalt... ma ei taha? siin on kõik nii lebo. me oleme maailma kõige hipimas kohas, kõik on nii sõbrad, tunnevad ennast vabalt ja hästi, naudivad elu ja seltskonda. sellises kohas ei saa tunda ennast halvasti.

minu muss päikese käes tatsamiseks 

käisime BBQ'l ja seal oli väike kutsumiuk

anniga rannas, vinge turban

mängisime suvaliste poistega paaris piljardit

ise tegin!

peale tööd süüa OB farmers marketil

8 dollarit, kolm väikest karpi maasikaid, õudne

wish you were mine.

tsauka!

haha, parim nali, tšillisin just 5 päeva voodis kõrge palavikuga. jap. ainult mina suudan cali päikse käes haigeks jääda. esimesed kolm päeva mõtlesin, et on äkki niisama mingi külmetus ja saan ruttu ise terveks, a siis tundsin ära vana hea angiini sümptomid. erasmusega tšehhis olles oli mul täpselt sama asi. uurisin välja kuidas mul see ravikindlus toimib siin USAs ja siis trippisin tund aega haiglasse kahe bussiga.

jõudsin kohale, emergency oli nii suurelt kirjutatud ukse kohale, et mulle tundus, et see on ainult sellistele patsientidele, kellel verd purskab kuskilt arterist. igaks juhuks küsisin infoletist, aga mind suunati ka sinna samasse Emergency Roomi. regasin ennast väikesel kollasel lehel ära. siis paluti mul istuda ja üks noormees kontrollis mu "vital sign'e", ehk pulssi, vererõhku, temperatuuri. teatas, et mul on palavik ja varsti juhatas mu edasi tuppa kus eraldatud kardinatega "boksides" istusid/lamasid patsiendid. jättis mind mu kardinaga eraldatud boksi istuma ja palus oodata. arst tuli äkki mingi poole tunni pärast alles. ja siis järgmise kahe tunni jooksul käis minu juures mingi 5 erinevat inimest, kes võttis mul proove, kes täitis mu kindlustuse kohta infot, kes niisama kontrollis, et kõik on ok, kes tõi mulle ravimeid jne. aga suure osa ajast istusin ma üksi.

pärast ilgelt pikka visiiti läksin oma retseptiga apteeki ja isegi see võttis mingi 10 minutit. andsin oma retsepti ja siis ta palus mul istet võtta. eestis on nagu annad retsepti või noh, ID kaardi, ja saad oma ravimi. see võtab koos maksmisega kokku mingi 2min?

ühesõnaga kokku see kogu visiit kestis mingi 3h. tahaks võrdluseks tuua tšehhi, kus ma täpselt sama probleemiga pöördusin erakorralisse. läksin kohale, kõik sildid on võõras keeles. vähe sellest, et ma siltidest aru ei saanud, ma ei saanud ka arstist aru ja tema ei saanud minust aru. õnneks ma olin ettenägelikult google translatori abiga oma sümptomid kirjutanud tšehhi keeles paberi peale (a la valus kurk, palavik, köha jms). arst viskas mu paberile pilgu peale, mõõtis palavikku, vaatas kurku ja ütles võidukalt "angina!". kirjutas antibiootikumid välja ja seletas kuidas neid võtta (tšehhi keeles). kõik see võttis kokku mingi 10-15min. 

vahva kogemus erinevates riikides haiglas käia. sain ka täna teada ühe kohaliku ameerika eestlase käest, et selline ER visiit läheb muidu umbes 1300$ maksma. autšš. good thing, et mul kindlustus on!
aga teadmiseks, et ma võtan nüüd kolmandat päeva antibiootikume ja mul on täna päris oluliselt parem olla juba! homme lähen tööle jälle winstonsisse (see baar siinsamas kodulähedal), aga seekord ei lähe jooke lauda viima vaid lähen hoopis valama neid, ehk baari tööle. can't wait, sest mul on kodus passimisest kopp eeeees!

tegin riiulipilte, et teada, mis alkoholi meil on, aga tuli kogemata selfie.

vahel toakaaslased jagavad häid asju

teiste tüdrukute tuba. tudupidu - kell 7 õhtul.

UCSD medical center

tundus veits hirmus

selles mugavas tugitoolis veetsin ma kaks ja pool tundi

ja sellest mugavast tugitoolist nautisin sellist vaadet

these are the good times of your life

holla!

vahepeal oli 4th of July. minu jaoks möödus see vägaaa sodilt. kõik olid suht kännuämblikud, aga mul oli ikka väga hull. agaaa kõik lõppes hästi sellesmõttes, lihtsalt enam sangriat küll ei joo, vähemalt mitte seda odavat carlo rossi vikatit.

aga muidu 4th oli väga äge, ostsime kõik endale matching patriootlikud retukad ja osadel olid USA theme'd T särgid. kui poes käisime ja tänaval ringi kõndisime ocean beachil siis inimesed täiega elasid kaasa ja hüüdsime kõigile "happy 4th" ja paljud kiitsid meie outfitte. läksime ühe toakaaslase ülemuse juurde BBQ'le, tsillisime seal, tegime vesipiipu, mängisime beerpongi, sealt edasi läksime pacificule, mõtlesime, et oleme täiega heas kohas rannas ja vaatame ilutulestikku, aga see 4th of July ilutulestik on neil veits naljakas, sest me nägime ainult kaugelt mingit kribu ja nagu pärast teada saime, siis see ongi tihti tavaline. ma ootasin ikka sellist aastavahetuse stiilis vabaduse väljaku ilutulestikku pea kohal, aga nope.

reedel oli mul esimene tööpäev winstonsis, seal on väga tsill, tegemist on suht väikse baariga, kus on igal õhtul mingi live asi, quiz nightid, esinejad, stand up, igasugu kraami. minu töö on käia saalis ringi ja inimestele jooke tuua. üsna iisi job ja tip on päris okei, praegu mul on training, niiet tippi ma ei saa. aga ehk järgmine nädal on juba training läbi. 

igatahes hetkel on mul see nädal nt ainult neljapäev vaba päev. aga mulle sobib, sest ma töötan ainult õhtuti. eestis teha 13h vahetusi 6 päeva nädalas oleks killer, aga siin 3-6h vahetusi teha on savi. aa ja mulle tuleb eestist võib-olla külaline juuli lõpus, kui ta viisa korda saab ;

lähen-tööle-selfi

winstons

mdea miks ma igal pildil seda aasia "peace" värki tegema olen hakanud.

kolm voodit. tundub kitsas? varsti panen pildi nelja voodiga...

töökaaslase koer pepper, näeb välja nagu mopp

naiste pruulitud delirium

kaks voodit, algus...

merli ülemus (vasakul) ja merli. mängime beerpongi 4th of July.

avastasin et ma polegi näidanud väljastpoolt maja. meie korter on trepist üles esimene uks.

you are as free as you want to be

[sorri, see tekst on veits kaootiline, mul oli vaja ruttu randa minna]

vahepeal oleme tööl käinud, väljas käinud, ilusat ilma nautinud, mitte nii ilusat ilma nautinud.
eile sadas, lõi välku. kõik naabrid olid õues, üks tüdruk tegi telefoniga videot. eile saabusid meie viimased kaks toakaaslast. nüüd elame 8kesi kahe magamistoaga korteris.

eile õnnestus mul ka teine töö saada endale. nädalavahetusel oli OB street fair, kuhu me päeval ei jõudnud, aga õhtul töötasime seal. isegi see oli äge, ma müüsin alkoholi alal pileteid ühe kohaliku tüdrukuga, ta oli täpselt ocean beachi tüüpiline elanik - mega hipi lihtsalt. aga hullult vahva tüdruk. igatahes seda alkoholi ala haldas seal üks kohalik baar, winstons, sinna ma saingi tööle. reedel on esimene päev.

ma ei viitsi blogida eriti, vaba päev on, lähme randa :)

naabrid imestavad ilma

ann

OB pier öösel

OB pier

jaanid

panoraam meie elutoast ja köögist

ann piljardi äss